14 juuli, 2017

Koba peale aiapidamine

Ostsin kevadel portsu maasikataimi ja istutasin maha. Nüüd vaatasin, et kõigil taimedel pikad kasvud küljes, ronivad peenrast välja ja üks oli otsapidi juba naabri aias. Lapsepõlvest mäletan, et maasikatel olidki kasvud, aga mida nendega tehti - pole aimugi. Guugeldasin siis. Selgus, et tuleb kohe ära lõigata, muidu võtavad taimelt jõu ära. No selle kohe lõikamisega olin ma ilmselgelt natuke hiljaks jäänud, aga mis siis ikka.

Peenra ääres hakkasin asja lähemalt uurima. Osad kasvud õitsesid ja osadel olid juba juured all. Ja mõnel kasvu küljest arenenud taimel olid juba omal kasvud küljes. Millal nad juba jõudsid?! Poolteist kuud tagasi polnud mul neis kastides veel muldagi, maasikatest rääkimata.

Kaevasin need juurtega variandid ettevaatlikult välja ja istutasin ükshaaval maha, mine tea, võib-olla saabki niimoodi uusi maasikaid. Ma pole eriline botaanik nagu isegi aru saate, aga vahel pidi pime kana ka tera leidma.

Eelmisel aastal oli kastides vana muld, tonn umbrohtu ja kaks aastat vanad porgandid. Sel aastal vedasime vana mulla välja ja tõime uue, spetsiaalselt aiavilja kasvatamiseks mõeldud puhta mulla asemele. Mõtlesin, et assa raks, kus ma nüüd panen seemneid ja taimi maha. No ja paningi. Igasuguseid.

Mis selgus - kui redised, mida oli ülilihtne kasvatada, valmis said, mõistsin, et kuigi väga tore on kõiki asju oma peenrast võtta, siis... mulle tegelikult ei maitse redised. Matt'ile ka ei maitse. Mõned lõikasime salati sisse, aga lõpuks tõmbasin kõik välja ja viskasin kompostihunnikusse.

Brokkoli, mida ma muidu isegi sööks, alustas paljulubavalt, aga kui suuremaks kasvas, läks lehvikuks. Ei olnud enam ilusat ümarat brokkolipead. Tõmbasin kõik brokkolilehvikud välja ja viisin kanadele. Kanad on maru tänuväärsed linnud, söövad sõna otseses mõttes kõik ära, mis kätte anda.

Till oli muidu väga hea, aga mingil hetkel tekkisid sellele mingid putukad külge ja oligi jälle kõik. Tõmbasin välja. Lisaks on mul veel roosmariini, sibulat, basiilikut, tomatit, kurki, paprikat ja mitut sorti salatit. Ja herned. Isver, herned on hullult head, neid ma olen küll iga päev terve hunniku söönud.

Aga minu meelest ei tasu see aiapidamine ikka üldse ära. Selle raha eest, mis ma kõikidele seemnetele ja taimedele kulutasin, saanuks ma terve suvi otsa vajamineva kraami taluturult tuua. Palju me siis ikka sööme. Järgmisel aastal panen ühte kasti vaarikad, teise maasikad ja kolmandasse herned. Kõik. Siis peab ainult herneid iga-aastaselt uuesti külvama, muud asjad kasvavad ise.

Ja meie väikesed tibud on ametlikult suureks kasvanud, täna saime oma esimese sinise muna! Ma ikka viimase hetkeni kahtlesin, kas see kanasort ikka munebki siniseid mune või on see mingi nali. Näe, pole nali! Lihavõtete ajal hakkab nüüd kõvasti vähem võimlemist olema.

10 juuli, 2017

Eraldatud piirkondade arstiabist

Tulin nädalavahetuseks Matt'ile teise linna külla. Viimase aasta residentuurist peab mõned nädalad mingis kaugemas piirkonnas töötama ja kui see tehtud, kustutab riik osa õppelaenust ära. Mis on tervitatav, sest kõikidel värsketel Kanada arstidel on õppelaenu üle 100.000 dollari, mida siis peale residentuuri lõpetamist pool elu tagasi makstakse.

"Kaugem piirkond" on siinkohal selline mõiste, mida ei saagi väga täpselt eesti keelde tõlkida, sest Eestis ei ole väikese pindala tõttu ühtegi nii "kauget piirkonda". Kuna Kanada on kohutavalt suur ja kogu läänerannik on mägine, on siin selliseid linnakesi ja külasid, mille lähedal ei ole mitmetunnise sõidu raadiuses mitte midagi muud peale looduse. Või ei ole isegi teid, mis järgmisesse kohta viiks. Võiks ju küsida, et miks inimesed sellistes kohtades üldse elada peaksid tahtma, aga sama hästi võiks küsida, et miks, jumala eest, omal ajal Põhja-Euroopa asustatud sai, eelkõige arvestades, et kliima on ju pehmelt öeldes kehv ja talved kottpimedad.

"Kaugema piirkonna" valik käib nii, et iga resident paneb pingeritta kolm erinevat kohta, kus ta seda teha tahaks ning kolm erinevat ajaperioodi ka. Nii koha- kui perioodivalikud on loomulikult ette antud, päris oma suva järgi ei saa võtta. Millise neist saad, on suht õnneasi. Ühe kohana oli valikus see väikelinn, mis on Matt'i suvila lähedal, selle ta pani vist kolmandaks, sest ühest küljest oleks ju tore suvilas elamise eest palka saada, aga teisest küljest olid ajaperioodid sellised, et vabalt võinuks juhtuda, et peab seal olema novembris, mil kõik on hiiglasliku lumevaibaga kaetud. Mis on kah tore, aga natuke vähem tore kui suvel pärast tööd järve kaldal vorstikesi grillida.

Esimeseks valikuks (mille ta ka sai) pani ühe linna meie oma saare peal ja ma ei väsi rõhutamast, et see ei ole mingi väike saar, sest sellesse kõnealusesse linna on kodust pea neli tundi sõitu. Siin elab veidi üle 2000 inimese (nagu Otepääl). Neil on üks toidupood, kaks bensukat, kolm suhteliselt kehva pubi, paar ehitusmaterjalide poodi ja üks poeke, kust riideid osta. Lähim suurem koht on Nanaimo, aga sinna on pea neli tundi sõitu. Terve linn mahub ühele pildile:


Siin on üks kliinik ja väike haigla, arste elab kohapeal ainult kaks, ülejäänud käivad rotatsiooni korras, alati on kaks residenti ja vahel muid arste ka. Kuna neis kõigest muust eraldatud piirkondades arstid eriti elada ei taha, on riik loonud motivatsiooniprogrammi. Kes on nõus teatud aastateks kohapeale jääma, makstakse korralik summa igas aastas ainult selle eest, et nad paigal püsivad ning lisaks on tunnipalk kohe kõvasti kõrgem kui neis linnades, mis nii eraldatud ei ole. No see konkreetne linn on vähemalt ilus ja asub ookeani kaldal, suvel tulevad turistid vaalu vaatama ja matkama. Aga paljud nn "eraldatud linnad" asuvad näiteks kaugel põhjas ja on moodustunud ainult sellepärast, et seal puuritakse õli, talvel on -40 kraadi ja igal elanikul peab välja minnes alati vastava kaliibriga püss kaasas olema, sest tihtipeale võib tänaval jääkaruga kokku juhtuda. Katsu sa sinna arste päriseks elama meelitada!

Aga jällegi - motivatsiooniprogramm annab võimaluse ainult mõneks kuuks minna, palganumbrid on jällegi maru ilusad ja nii nad sellistes kohtades arstiabi tagavadki. Arstid küll vahetuvad iga mõne aja tagant, aga vähemalt on alati keegi koha peal, kes aidata oskab.

Ma olen seda vist varem ka maininud, aga perearst on Kanadas absoluutselt teine tegelane kui Eestis. Eriarstid tegelevad ainult väga kitsa osaga, enamiku asju teebki just perearst ära ja sellepärast ongi nende väljaõpe selline, et nad kõigis valdkondades piisavalt pädevad oleksid. Nii arstiteaduskonnas kui ka residentuuris töötavad iga kuu erinevas osakonnas, residentuuris läheb lihtsalt kliinikupäevade osakaal veidi suuremaks.

Perearst teeb kõik väiksemad lõikused, igasugu nahaalused moodustised, sünnimärgid-värgid; kõik günekoloogilised toimingud ja ravi (günekoloogile saadetakse alles siis kui on mingi peenem probleem, näiteks vähk); raseduse jälgimise ja kõik sellega seonduva, sh sünnituste vastu võtmise (sünnituste osa on valikuline, mõned perearstid seda ei tee); ja kui patsient satub haiglasse, käib tavaliselt samuti oma perearst teda seal edasi jälgimas. Perearsti on üliraske leida ja need, kel oma arsti pole, käivad walk-in kliinikus, mis tähendab, et teenindatakse elavas järjekorras ja vastuvõtule pääsemiseks peab mõned tunnid ootama. Walk-in kliinikus töötavad samuti perearstid ja seal makstakse neile kindel summa iga patsiendi pealt. Enamik vajavad lihtsalt mingit retsepti või saatekirja, nii et seal tulistatakse mingi 5-10 minuti kaupa, pikka juttu ei ole. Tavaline perearst teenib oma patsientide pealt samuti kindla summa, aga sellele lisanduvad erinevad tasud olenevalt probleemi keerukusest ja tehtud protseduuride hulgast. Perearstile saab aja kuskil kuu ajaga, mitte lihtsalt loetud päevadega. Kui on aga mingi kiiremat reageerimist nõudev asi, pannakse kasvõi samaks päevaks teiste aegade vahele.


Tulles tagasi siinse väikelinna juurde - Matt töötab neli päeva nädalas kliinikus ja teeb igal nädalavahetusel ühe ööpäevase valve haiglas. Väiksemates piirkondades on rack & stack süsteem ehk arstile ei helistata enne kui vähemalt kolm patsienti on ootamas. See võib võtta pool päeva. Lihtsalt istud ja passid seal, kuniks arst kodus omi asju teeb või pruudiga kohvikus käib (nagu Matt eile). Eranditeks on traumad, infarktisümptomid, rasedad ja beebid - nende puhul helistatakse kohe. 

Linn on nii väike, et sõiduaeg on igast otsast vähem kui kolm minutit. See on täielik nali! Tänavad on täiesti tühjad, liiklust pole üldse. Paljud patsiendid tuuakse helikopteriga, sest nii mõnestki piirkonnast ja ümberkaudsete saarte pealt ei oleks teisiti mõeldav, trauma korral ei ole ju aega kolm tundi paadis ja kaks tundi autos loksuda, selle aja peale jookseks verest tühjaks.

Eile oli muidugi laupäevale kohaselt täielik hullumaja, me küll jõudsime korra kohvikus käia, aga ülejäänud aja oli Matt haiglas rakkes. Kuidagi juhtus nii, et lisaks muudele hädalistele oli mitu autoõnnetust ja suuremat traumat, nii et uuesti nägin teda alles õhtul hilja. Öösel helistati mingist väiksest külast teiselt poolt saart, kus arsti üldse polegi ja öeldi, et neil on kolm autoõnnetuse ohvrit, kes olid vigastuste kiuste pidanud kuus tundi kõndima, et lähima küla esmaabipunktini jõuda. Selles piirkonnas ei ole levi ja inimesi on nii vähe, et tõenäosus, et keegi öösel mööda sõidab ja su peale korjab, on suht nullilähedane. Kohalik med õde saatis nad sealt kiirabiga meie linna ja Matt läks öösel jälle haiglasse ning rassis hommikuni välja. Kuna kiirabi võttis ainult kaks korraga, jäi kolmas hädaline sinna külasse hommikut ootama, sest tema vigastused ei olnud vähemalt eluohtlikud. Päris karm, eks?

Ja väikese koha eripära on veel see, et päris kõike vajalikku ei ole kohapeal olemas. Lähim hästivarustatud suur haigla on Nanaimos, aga kui on vaja mingit eriti peent arsti, näiteks neurokirurgi, tuleb patsient hoopis Vancouverisse saata. Autovariant ei ole pikkade vahemaade tõttu mõeldav, nii et päevasel ajal lennutatakse patsiente kopteriga ja öösel viib kiirabi vajadusel järgmisesse veidi suuremasse linna, kus on lennujaam. Kopterid ju pimedas ei lenda.

Noh ja siis on veel need piirkonnad, kus elavad pärismaalased - kuskil mägede vahel, täiesti eraldatult, kohtades, kuhu ei vii ühtegi teed (sest lähedal ei ole mitte midagi peale mägede, nii et kuhu see tee ikka viiks). Elavad täitsa looduslähedast elu, kasvatavad suure osa oma toidust ise, ma ei tea, kuidas või kui tihti neile üldse kaupasid kätte toimetatakse, ilmselt kopteriga. Matt'il oli igatahes sel nädalal üks selline kliinikupäev, kus ta lennutati koos teise arstiga kopteris päevaks sellisesse pärismaalaste külasse, sest arsti neil ju kohapeal ei ole. Einoh tõesti, elu nagu filmis. 

Ja mina arvasin, et Nanaimo on väike koht oma 100.000 elanikuga...

06 juuli, 2017

Intervjuu

Õhtuleht kutsus mind oma reisi-podcast'i rääkima elust Kanadast. Eks ma olen sellest kõigest juba blogis kirjutanud ka, nii et midagi väga uut ei ole, aga kuulata saab SIIN.


05 juuli, 2017

Eesti reis

Nagu lubatud, kopeerin nüüd reisi ajal Facebook'i tehtud postitused ka siia, et need, kel feissarit ei ole, meie seiklustest osa saaks.

-
25. juuni

Tere hommikust Kalamajast! Eileõhtune vihmalädin on asendunud päikesepaistega ning hommikusöögiks on vürtsikilu ja Nõo rulaad. Pärast seda kui pikkade lendude tulemusel üks öö vahele jäi ja suure vaimustusega enne südaööd magama ei saanud, ärkasin ikkagi juba kell kuus. No esimese hooga tegelikult juba neljast, aga siis õnnestus ikkagi veel natuke edasi tukkuda.

Eestis on nii hea söök! Ja milline leivavalik... Ja jogurtivalik! Ma tegelikult ei ole suurem asi jogurtisõber, aga nii tore, et on ahjuõuna ja ma-ei-tea-mille-maitselisi. Aga no see on muidugi naljakas, et Selveris oli kohe pärast väravaid ja korve alkoholiosakond, sest kes siis ilma õlleta söönuks saab (Kanadas ei müüda toidupoes alkot).

Eile ostsin kohe lennujaamast kõnekaardi ja kuna tädi pakkus, et "kjõneaega juurde tjahate?", siis laadisin kohe 3 euri lisaks ka. Üldse ei jaga matsu kui palju tegelikult kuluda võiks. Kodus selgus, et kaart on minu telefoni jaoks vale suurusega, nii et helistada ikkagi ei saa.

No ja raha pole! Kandsime mingi portsu mu Eesti arvele ja tellisin kaardi ka ära. Eestis on ju kaartidel igakuine hooldustasu (Kanadas pole). Eelmine kord maksin üle kolme aasta neid tasusid, enne kui tagasi Eestisse jõudsin, nii et otsustasin lahkudes kaardi kinni panna ja tagasi tulles uue tellida. Lihtne, onju...

...aga kui sa jõuad laupäeva õhtul kohale, ei tehta enne esmaspäeva ühtki kontorit lahti. Majutuse otsustasime viimasel minutil, nii et siia ka ei saanud tellida. Esmaspäeva hommikul kell kümme kui kontor lõpuks avatakse, on mul juuksur, nii et... teate küll seda ütlust, et kui ei jaga pea, jagab... ee, Kanada kaart?

Tegelikult kandsin Itile veits raha ja ta toob meile täna sulli. Ahjaa, eile skaipisime Matt'i isaga ja Matt küsis, et mida see sulle meenutab kui ütlen, et Anu täditütar on ET (ii-tii)? Isa pakkus, et: "Anu on tulnukatega suguluses?" Aga näete, tulnukatest on veits rohkem tolku kui Swedbank'ist.

Okei, lähen peksan Matt'i üles, kell on juba seitse, kaua võib magada?


26. juuni

Appi, mis ilm! Enne reisi mõtlesin poolnaljaga, et äkki peaks kummikud ka kaasa võtma ja jumala eest - poleks üldse paha plaan olnud!

Esimese päeva olulisemad tähelepanekud:

- poest välja astudes ei tohi "aitäh" öelda, see siin ei ole Kanada.
- paljudes kohtades ei saa endiselt kraanivett, mis on täielik absurd! Sedasama vett lubatakse aga muudeks toiminguteks kasutada, näiteks käte pesemiseks ei pidanud 5 eurot maksvat klaaspudelit ostma, milles olev vesi sama maitsega kui kraanist tuleb.
- söök on igal pool super hea!
- kõik teenindajad on surmtõsised kui Matt eesti keeles tellib.
- üldse ei saa aru, kus ja kui palju peaks jootraha jätma.

Eilse päeva suurim üllataja oli Matt, kes minu ja Iti omavahelise arutelu peale, et kuidas on "muinsuskaitse" inglise keeles, selle täiesti rahulikult ära tõlkis. Mismoodi ta sellist sõna teab? Hiljem selgus, et ta ei tea, mida tähendab "mõnikord". Mine võta siis kinni...

Loomaaed oli hästi tore! See on muidugi kurb, et mõned loomad endiselt asfalti peal elavad, aga muidu oli vinge! Ja täiesti kogemata juhtusime Jägala Juga vaatama sõitma, mille nime osas arvas Matt esiti, et teeme nalja. Jägala Juga Jõelähtmel ei ole tõesti kõige lihtsam hääldusülesanne.

Öösel käisime korra linna avastamas ja piljardit mängimas ning minu kurtmise peale, et uneaega jääb väheseks, väitis Matt, et hiline uinumine aitabki hommikul kauem magada. Ei aidanud! Pärast neljatunnist und olime mõlemad kuuest üleval nagu viis kopikat! Ma olen nii väsinud!

Hip-hip-hurraa, täna on Matt'i sünnipäev. Palju õnne!


27. juuni

Tahate teada, kuidas mind Swedbank'is kolumbialaseks peeti? Aga võtke kohvitass ette ja ma räägin!

Pärast seda kui olime nädalavahetuse tõttu juba kaks päeva endiselt oma Kanada kaarte kasutanud, jõudsime esmaspäeval lõpuks ometi panka. Seal on nüüd uus süsteem, et numbrit ei pea enam võtma, kutid tulevad vastu, tervitavad ja paluvad istet võtta.

Seda tervitamise osa oli järjekorras oodates päris huvitav jälgida. Enamikele inimestele paistis see suurt ebamugavust valmistavat. Mõni hakkas kohe kätega vehkima ja põgenes istuma, ilma terele vastamata. Võõraste inimestega ju ei räägita, ema on lapsest saadik õpetanud!

Jõuab kätte meie kord. Mul muidugi ei tulnud pähe oma passi kaasa võtta, aga no kanada ID-kaart oli olemas. No suva, dokument on dokument, loodetavasti ajab asja ära.

Astusin rõõmsalt letti, panin kaardi lauale ja teatasin, mis asjus neid täna külastan. Teller vaatas kaarti sellise näoga nagu oleksin talle plasttaldrikul portsukese sitta ulatanud. Võttis selle kätte, silmitses korra ja teatas ebalevalt, et "eee... ma ei tea, kas see on kehtiv ainult Kolumbias või rahvusvaheliselt ka..."

Kaardile on trükitähtedega kirjutatud BRITISH COLUMBIA, CANADA. British Columbia on Kanada kõige läänepoolsem provints. Teate nagu USA's on osariigid - Kanadas on provintsid. Pangatelleril võiks ju mingi elementaarne dokumendilugemise oskus olla, aga no kui pole, siis pole.

Selgitasin siis, et see on Kanada ID-kaart, millele kehtivusaeg kenasti peale märgitud. Tädi muutus aina ebalevamaks. Tema ei tea. Peab uurima. Uurib siis maailmatu aja, ei leia midagi. Kutsub juhataja. Juhataja tuleb, ei vaata mulle otsa, ei ütle tere, ignoreerib täielikult. Võõrastega ju ei räägita, halloo!

Vaatab kah ekraani ja ütleb tellerile, et tema ka ei tea, kust seda infot leida. Läheb minema. Sõnagi lausumata. Natuke hiljem tõuseb teller samuti püsti ja läheb ära. Sõnagi lausumata. Mis siis, et me nii võõrad enam pole, juba rääkisime ju!

Kui kuskil kümme minutit oli telleri lahkumisest möödas, tõstis Matt nina telefonist üles ja küsis, et kas ta läks kohvipausile? Ütlesin, et ei tea. Ta ei öelnud. Pärast 15-20 min ootamist ilmus tädi tagasi. Et tema ei leidnud kuskilt infot, kas Kanada ID-kaart on nende pangas kehtiv ja tulgu ma Eesti passiga tagasi.

Võtsime siis, õnnetud kolumbialased nagu me olime, takso koju, tõime passi, sõitsime tagasi, ootasime veelkord pool tundi järjekorras, saime uue telleri ja tänu Eesti passile ka suhtumise nagu oleksime siiski valged inimesed, mitte kolumbialased. Ja kaart käes nagu naksti! Ainult kaks tundi läks aega kõigi ootamiste ja sõitudega.

Kuulge, mis õudne seinamaaling see maalilises Kalamajas on? Ma ei osanud Matt'ile seletada, mida see põder seal kortermaja seinal õige sümboliseerima peaks? Meil Kolumbias ei ole sellised kaunistused eriti levinud.


30. juuni

Teate, mul oli ikka täitsa meelest ära läinud, et Eesti suvi ongi selline, et tunni aja jooksul võib olla vaja moodustada erinevaid kombinatsioone pluusist-kampsunist-jopest, olenevalt siis sellest, kas päike on parajasti pilve taga või mitte ja kui suur see pilv on. Hea, et ma ikka soojad riided kah kaasa võtsin! Küll aga oleks võinud suvekingad maha jätta, need õnnetud ei ole veel kohvristki välja saanud.

Matt ei jõua ära imestada, et toidupoodides on turvamehed. Kas tõesti on söögikraami varastamine nii levinud?

Muuhulgas tundis ta huvi, miks on mõne liiklusmärgi peale kirjutatud STOPP (need valged) kahe p-ga? Selgitasin, et need on eestikeelsed. Matt küsis, et miks meil p-sid kaks on, sest sõna lõpus ei hääldu nad ju nagunii pikemalt kui üks? Tõsi!

Ja viimaste päevade uusim sõna "munakoor". Matt teab, et coffee cream on kohvikoor. Aga nüüd on korraga "munakoor". Kuidas saab munal kohvikoor ümber olla??? Miks te mingit muud sõna ei võiks kasutada? Novot, õpi siis niimoodi keelt.

Ahjaa ja muidugi klassika "sääsk-sääsed". Mis k-ga juhtus? Mulle tegelikult meeldib kui ta "sääskad" ütleb, enamasti isegi ei paranda.


1. juuli

Minu meelest maru tore, et Tallinna Lennujaamas on klaver. Päris klaver. Et kui mõni virtuoos satub reisima, saab teisigi elava muusikaga rõõmustada.

Aga kui klaveri taha istub pubekas, kes oskab hädisel tasemel koerapolkat ja... nojah, ei midagi muud, aga HIRMSASTI tahab mängida... Tervele lennujaamale. Siis on halb. Kohe päris halb.

Pärast piinarikast pooltundi, mis ka leplikumal kuulajal kõrvad sitavett jooksma paneks, hakkan juba mõtlema, et selle pubekal võiks siin ju ka vanemad kaasa olla? Huvitav, kas oma lapse sihitu klimberdamine kõlab kuidagi talutavamalt kui võõra oma?

Aga kartulisalat on siin küll täpselt sama hea kui eelmisel aastal!

-

Muide, ma sain lõpuks ometi oma EBA diplomid kätte! Vägev! Ja super üllatus, et sel aastal oli auhinnaks 200 euro eest Estraveli kinkekaarte! Oluliselt asjalikum auhind kui eelmise aasta kohver, mis siiani ema kapis kiles seisab. Mulle hakkab see blogiauhindade asi juba täitsa meeldima!

25 juuni, 2017

Kohtume Facebook'is

Telefonist on minu meelest nii raske blogida, et reisimuljed ilmuvad sel nädalal hoopis jupikaupa Facebook'i. Kohtume seal!

23 juuni, 2017

Suvepuhkus Eestis

Ma saan aru, et plätud ja kleidid võib rahulikult koju jätta kui suvel Eestisse puhkama sõita...


19 juuni, 2017

Siidikana uus frisuur

Täielik müstika, kuidas vihmase ilmaga jäävad siidikanad ise puhtaks, aga soeng saab poriseks... Pea peal kõnnivad või?

17 juuni, 2017

ET

Arutasime Eesti-plaane ja Matt küsis, et kas Pärnusse ka läheme? Tore ju oleks, aga meil on ainult seitse päeva. Planeerimisega olen siiani ainult mina tegelenud, sest kõik neli sugulast ja sada sõpra tahaks ju ometigi korra ära näha. Nali!!! Selles mõttes, et sugulastega on lihtne, neid on mul tõesti ainult neli, aga sõprade osas läheb ajaga kitsaks. Mitte, et nii tohutu tung oleks olnud ja kõik mind näha tahaksid, hahaaa... Välismaal elamise rõõmud - kes see ikka jõuab nii väga järge pidada, millal sa jälle kui kuuvarjutus korra läbi sähvatad.

Alustasin Matt'ile plaanide tutvustamisega: "Esimesel päeval kui Tallinnas oleme, saame kokku mu täditütre Iti ja tema elukaaslasega..."

Matt vastu: "Ii-tii? Su täditütre nimi on Ii-tii?"

Naerab. Kohe tükk aega naerab. Kogub siis end korra ja uurib: "Sa tead, mida see inglise keeles tähendab?"

Huvitav, kas ma pole tõesti talle kunagi Iti nime varem maininud või on see lihtsalt nii lühike, et ta ei pannud isegi tähele, et jutust mingi nimi läbi käis... Igatahes suskas ta hetk hiljem mulle telefoni nina alla ja seal oli see pilt:


"So... this is your cousin ET?"

Hahahhaaa, ma kohe tükk aega naersin. Matt oli ülimalt imestunud, et ma pole kunagi ET filmi näinud. No tõesti pole! Aga täpsustuseks - pildil olev isik ei ole mu täditütar! :)

13 juuni, 2017

Aiapildid - enne ja pärast

Istutasin siin ükspäev 15 puud ja pärast kogu seda pingutust mõtlesin, et ringi vaadates ei saa ikka veel aru, et midagi nii väga muutunud oleks. Kuni Matt leidis arvutist pildid, mis sai sisse kolides tehtud... Kuulge, on ikka küll parem!

Me saime ju täiesti tühja aia! Ainult üks hädine väike kirsinäss oli, mida kaalusime üldse maha võtta. Terve eelmine suvi sai teda igaks juhuks kastetud, kuigi ta nägi igatepidi haige välja. Ja sel kevadel - ossa raks! Maru tubliks on läinud, marju kasvatas nii palju külge, et ei mahu äragi!

Mulle absoluutselt ei meeldi see plank, mis aia ümber on. Selle ülepeitsimine oleks nii suur töö, et meil kummalgi pole selleks siiani piisavalt motivatsiooni jagunud. Küll aga oleme nii palju elupuid istutanud, et tulevikus katavad nad vähemalt osa koledast plangust täiesti ära. Juba praegu tegelikult katavad. Mõlemad naabermajad on õnneks meie aia suunas küljega ja otseselt ükski aken otseselt meie poole ei vaata, aga puud istutasime kõik nii, et tulevikus tekiks naabermajade ette kõrge roheline sein ja aed muutuks kohe täiesti privaatseks. Ma ei jõua ära oodata!

Need kollased küpressid, mis keset muruplatsi on, sai eelmisel aastal nii pandud, et nad vasakpoolse naabri rõduvaate ära blokeeriks, sest varjualuse kõrvale tuleb peatselt jacuzzi. Selle paikatõstmine saab üks "tore" ettevõtmine olema. Kõige loogilisem oleks lasta see aia tagumise poole kaudu sisse tõsta, aga seal ei ole teed. Maja kõrval olev värav on aga nii kitsas, et sealt pole kah varianti. Ainus võimalus on see hiiglane kraanaga üle maja tõsta! Ja ma ei tea, mis atribuutika abil ta sealt edasi liigutatakse, aga lihtne ei saa see igatahes olema.

Nii et tööd veel jagub. Aga vähemalt hakkab vaikselt looma...

12 juuni, 2017

Blogiauhinnad 2017

Aitäh, et mind teist aastat järjest parimaks reisiblogiks valisite! 1030 häält! Kust need kõik tulid? Eelmisel aastal oli 476. Ma olen väga meelitatud! Ruby saadab kah terviseid:


Reisikategooria sponsoriks oli sel aastal Seesam ja ma veel ei tea, mis sealt kingiks tuleb - kindlustus? Eelmisel aastal sain käsipagasi kohvri. Ma ei taha siinkohal tänamatuna näida, aga reisiblogisid kirjutavad ju need, kes juba reisivadki palju, nii et kohvrid ja kindlustused on suure tõenäosusega nagunii olemas.

Kõige lahedam kink on minu meelest hoopis see diplom, mille keegi käsitsi kujundas! Igasugu nänni on muidugi ka tore saada, aga esemeliste kingitustega on ju alati see häda, et maitsed on erinevad ja võib-olla on sama asi juba olemas. Keegi pakkus, et võiks hoopis mingi kuju kinkida (nagu Oscarite jagamisel), aga see ei lähe minu praktilise meelega absoluutselt kokku.

Sellest, kes kohale ilmub ja kes mitte, on sel aastal millegipärast suur probleem tehtud. Eks muidugi oleks tore kui kõik sulesepad end näole annaks, aga mina näiteks ei saa küll teiselt poolt maakera ainult sellepärast kohale lennata, et viisakas olla ja auhind isiklikult vastu võtta. Isegi Eesti piires ei ole see alati kõigil võimalik.

Blogi nomineerides tuli kasti linnuke panna, et kas oled üritusele tulemas või mitte. Mina panin, et ei tule. Mõistlik, noh. Korraldajatel lihtsam asju planeerida ja ei pea sada korda üle saali hõikuma, et "Anu, oled sa siin?". Ma vaatasin ülekande videot, Ženja oli millegipärast täiesti veendunud, et ma kuskil seal olen. Ei olnud. Ja seekordne videotervituste süsteem oli tore, aga minul näiteks ei palunud keegi klippi saata. Mul polnud aimugi, et selline võimalus on! Hea meelega oleks korra lehvitanud ja aitäh öelnud.

Mari-Leen koostas küsitluse, et järgmiseks aastaks asju paremaks muuta. Kohale tulemise osas on pakutud kolm varianti:

- blogija annab ise ASAP korraldajatele teada oma mittetulekust (aga seda ma ju tegingi!)
- saadab kohale oma esindaja
- auhind läheb heategevuseks

Ma ei saa aru, kes sellest võidaks kui suvaline inimene minu asemel korra lavale astuks ja diplomi vastu võtaks? Ning karistada kohale mittetulemise eest sellega, et siis ei saa auhinda ka, ei tundu samuti kuidagi pädev lahendus. Mitte, et mul neid auhindu vaja oleks, aga...


Ja üritus ise - teate, ma hea meelega läheks kui juhtuks sel ajal Eestis olema. Väga tore oleks nii lugejate kui blogijatega tutvuda! Samas ma ei tea kui hästi see tutvustamise osa seal korraldatud oli... Sirvisin ürituse pilte ja kuigi näo järgi tundusid pooled inimesed tuttavad, ei suutnud mina neid küll konkreetsete blogidega kokku panna. Minu meelest võiks kohapeal olla mingi stend blogide nimede, lühitutvustuste ja autorite piltidega. Ja võib-olla mingi tutvustusring, ühistegevused vms. Tüüpiline eestlane ikka ei astu võhivõõrale inimesele lambist juurde ega hakka juttu rääkima. Millest sa võõraga räägid? "Ma loen su blogi. Kuidas muidu läheb? Tsau siis, hiljem näeme". Mingit jäämurdjat oleks vaja, et hunnik poolvõõraid inimesi sõpradeks saaks ja õhtu otsa mõnuga vestleks.

Kõige enam häiris mind, et autasustamise osa ehk ürituse põhiatraktsioon oli kuidagi eriti kohmakas. Astud kolmeks sekundiks lavale, võtad oma nodi ja siis pead veel keset lava kõigi ees fotograafile poseerima.

Minu meelest võiks võitjatega veidi juttu teha ja paar küsimust esitada - rahvas tahab ju tsirkust ja leiba! Mis neist muidu üldse lavale vedada? Ja pildistamine võiks toimuda vahetult pärast lavalt mahatulekut, näiteks lava kõrvale ülesseatud fotoseina ees. Käsi püsti, kes tahab üksi keset lava poseerida, kogu rahvas suu ammuli pealt vaatamas? Ja pilte ei tehta alt üles, niipalju peab fotograaf asjast jagama.

Ah, mis seal ikka, eks alati annab paremini teha, aga tore, et üldse tehakse! Mõne nädala pärast olen Eestis (astuge siis julgelt ligi kui kohtuma juhtume) ja diplomi toon kindlasti Kanadasse kaasa. Aitäh, et loete ja aitäh, et toetate! Mul on väga uhke olla kõige parem reisiblogija!

06 juuni, 2017

Kokkamisest

Ma tegin nädalavahetusel esimest korda elus Brita torti. Meil olid sõbrad külas ja mõtlesin, et prooviks, seda enam, et retsepti all olid pooled kommentaarid umbes sellised, et "oleks ma varem teadnud kui lihtne seda teha on..."

Hea küll, midagi keerulist muidugi iseenesest pole, aga harukordselt lihtsaks ma seda kah tituleerida ei julgeks. Juba ainult mikserdada tuleb kolm korda. Miksrilabade pesemine on minu meelest nii tüütu! Palju lihtsam on masinasse visata ja hiljem kuiva/läikivana välja korjata. Aga ei, tuli käsitsi pesta, polnud aega poolt päeva oodata. Mispärast mikser ainult ühe paari labadega tuleb? Laiskade inimeste peale pole ikka üldse mõeldud!

Retseptis pole poole sõnagagi öeldud kui suur see ahjuplaat peaks olema, millel küpsetada tuleb. Mul on neid kolmes erinevas suuruses ja terve ahju suurust plaati ei kata retseptis toodud kogus küll kuidagi ära. No ja valmis kook tuleb veel pooleks lõigata ja lõpetuseks maasikaid ja vahukoort vahele/peale möllida... Lihtne, my ass! Vahukoort tegelikult peale ei pidanud panema, aga ma kogemata panin.

Ahjaa, lihapirukaid küpsetasin ka! Pirukate osas olen ma suure harjutamise tulemusel juba täitsa proff, enam-vähem muuseas viskan valmis. Mäletan, et kunagi lugesin Olga Kaju blogist midagi sellist, et "...ja supi kõrvale käivad meie peres ikka pirukad" ning mõtlesin, et jeesus - kuidas sa viitsid?!! Pirukategu võtab ju pool päeva! Nüüd teen juba ise kah sups ja sups valmis, pole mingit pingutust! Olga on muidugi eriti peen kokk, ükspäev just uurisin ta croissant'ide retsepti ja ei saanud isegi taigna kokkuvoltimise skeemist aru, muust rääkimata. Mul arenguruumi veel on...


Teate, ma olen viimasel ajal enda jaoks külmutatud marjad avastanud! Sellega seoses on mul uus lemmikpuder ka - panen kausi põhja marju ja lasen mikroahjus kuumaks, hiljem läheb neile peale puder, veidi pruuni suhkrut ja palju kaneeli ning kõige lõpuks röstitud mandlilaastud. Segan kokku ja appi kui hea!

Külalistele ei hakanud putru tegema, küpsetasin hoopis pannkooke. Sulatasin suurema portsu marju ja lasin nad kuumaks, vahustasin eelmisel õhtul üle jäänud vahukoore ära ning panin muuhulgas lauale vahtrasiirupi. Tüüpiline kanadalane sätiks muidugi pannuka kõrvale peekoniviilud ja vorstikesed ning kallaks kogu kupatuse siirupiga üle, aga kuna mul hakkab sellist kombot vaadates siiamaani silmadel valus, siis meie majas seda ei pakuta.

Pannkoogid koos kõigi lisanditega läksid kui tulisele kerisele, kõik nõud said viimse puru ja tilgani puhtaks. Viimane pannkook maandus veel näos ka... Sõbrad on meil sellised normaalsed!

01 juuni, 2017

Sarvedega kasvuhoone

Planeerime siin vaikselt oma juunikuist Eesti reisi ja kui nüüd kristalselt aus olla, on ikka paras kunst kõik asjad seitsme päeva sisse mahutada. Muuhulgas palusin sõbrannal mulle juuksuriaeg panna ja ütlesin, et lisaks lõikusele tahaks järelkasvu värvimist, mispeale sõbrants küsis, et misasi see järelkasvu värvimine on?

Kui ma nii hoogsalt taandarenen, jään varsti Matt'ile keele õpetamisega jänni. Ükspäev ta küsis, et "mis lahti on?" Mina imestunult vastu, et midagi ei ole lahti, miks sa arvad, et midagi lahti on? Siis selgus, et ta tahtis küsida "what's up?". Ja kuna kanadalased kasutavad sünonüümina ka "what's new", pakkus ise järgmiseks, et "mis on uut". Ma olin selleks hetkeks juba nii segaduses, et ei osanudki talle head eestikeelset vastet anda, alles tükk aega hiljem mõtlesin välja. Vahel jookseb juhe täiesti kokku. 

Matt räägib lihtsamad asjad juba väga kenasti ära, aga vahel teeb mingeid kummalisi kombosid. Ükspäev palus ennast masseerida ja mina hästi ei viitsinud. Sonkisin siis niisama poolsuvalt, mispeale sain kohe kriitikat, et "puutu minu selg koralikult, palun". 

Eile kurtis, et õues on "sääskad" või "sääskid". Polnud kindel, kumb on õige. Ükspäev rääkis mingit arstijuttu, osutas näpuga ja küsis, et mis luu see on? Mina, et rangluu. Matt vastu, et wrong luu? What's wrong with this wrong luu? ("wrong" - vale)

Mäletate, ma kunagi rääkisin, et Nanaimos müüakse ühes alkopoes Vana Tallinna? Täielik müstika! Matt ükspäev näitas rõõmsalt, et vaata - juurde on tellitud! Kes seda siin ometi joob? Matt ostab patriotismist, sest kardab, et muidu kaob müügilt ära. Pakub alati kõigile sõpradele, kes külla juhtuvad tulema, mõnele on isegi maitsenud. Aga kes see teine siin Nanaimos eesti alkot tarbib? Müüjad ei tea - me oleme küsinud. Kummaline.


Nuputasin, et mida võiks Eestist kaasa osta, sest eelmine kord kolisin kogu oma sinnajäänud riided ja träni Kanadasse, mistõttu miskit eriti lisaks ei mahtunud. Mõtlesin, et no eks järgmine kord! Aga nüüd on jälle probleem - kuna tuleme ainult nädalaks, ei ole tegelikult suurt riiete ega jalatsite varu vaja kaasa vedada ja võiks ainult käsipagasi kohvriga tulla (kuigi kui ma selle nüüd siia kirja panin, tuli kohe meelde, et nädal on Eesti heitliku kliima puhul piisav aeg, mille jooksul võib nii parkat kui bikiine vaja minna). Väiksema kohvri kasuks räägib ka see, et meil tuleb mitmel korral oma pagasit kuskile pool päeva kaasa vedada, mis ei ole just hullupööra mugav. 

Nii minnes kui tulles peame Londonis lennujaamu vahetama, nii et igati mõistlik oleks pagas võimalikult kergena hoida. Ma ei tea, mis sellest lõpuks välja tuleb. Tõenäoliselt vaarume lõpuks ikka nagu kaks kaamlit oma pakkide all.

Mul tegelikult ei ole mingeid suuri soove. Tahan oma eluaegse kaisulooma Tondu kaasa tuua ja paar kleiti osta. Eelmisel aastal leidsin Stockmannist ideaalse kleidi - istub hästi ja materjal on selline, mida võib miljon korda pesta ilma, et sellega midagi juhtuks. Kui samasuguse leiaks, ostaks lausa mitu tükki, lihtsalt erinevate mustritega. Aga kuna ma lõikan alati kõikidelt asjadelt sildid küljest ära, pole kahjuks õrna aimugi, kes selle tegi. Mingi eesti disainer. (Edit: guugeldamine kandis ikka lõpuks vilja - Donna Nordica)

Ahjaa, tatrahelbeid tahan! Ma ei ole neid enam siinsetest vene poodidest leidnud, ilmselt olen ainus veidrik, kes selliseid asju sööb. Vene poed on muidu väga ägedad, justkui astuks läraki Nõukogude Liitu. Pakendid on kõik täpselt samad nagu minu lapsepõlves. Tarhun'i ja Buratino limonaadi müüakse ikka klaaspudelis ja kõik barankad-sefiirid on esindatud. Vahele siis peenemat uuema aja kraami ka nagu näiteks Karumsi kohukesi. 

Ma arvan, et mu vanaemal on siiamaani selline soolapakk kapis (vanasti osteti ju asju korraliku varuga):

Ahhhh ja vahepeal juhtus midagi täiesti kohutavat - naaber installeeris oma kasvuhoonele sarved. SARVED, saate aru! 

Pikemaajalised lugejad ilmselt mäletavad, et see kasvuhoone oli algselt meie aias, aga ostutehingu sõlmimisel seadis müüja tingimuseks, et tahab kasvuhoone kaasa võtta. Noh, tore, sest meile see nagunii eriti ei meeldinud. Hiljem selgus, et maja endise omaniku isa ja vend on meie naabrid ning kasvuhoone tõsteti lihtsalt nende aeda ümber. Nii et kui me söögilaua ääres istume, on aknast ilus vaade mägedele... ja mitte nii ilus nende ees olevale kasvuhoonele. Sarvedega kasvuhoonele.

Maitse üle muidugi ei vaielda... Õnneks on naabrid ise väga toredad.

25 mai, 2017

Pikk nädalavahetus suvilas

Meil oli siin vahepeal jälle üks pikk nädalavahetus. Kanadas on igas kuus vähemalt üks. Nii palju pühasid on! Ja kui püha langeb nädalavahetusele, saab esmaspäeva vabaks. Enamik pühasid ei lange eriti kuskile, lihtsalt ongi alati esmaspäeviti.

Muideks, koolides on lisaks sellele veel "Pro-D Day" ehk õppetöö vaba päev, mil õpetajaid koolitatakse. Neid on ka vist iga kuu ja peaaegu alati reedeti. Või siis neljapäeval JA reedel. Meil siin ühes erivajadusega noorte koolis oli just kaks nädalat järjest nii neljapäeval ja reedel Pro-D, neist ühele järgnes veel esmaspäevane riigipüha ka. Pole paha. Sellise graafikuga oleks mulle endalegi meeldinud koolis käia.

Igatahes tekkis ports vaba aega ja mõtlesime vahelduseks suvilasse sõita. Nele ja Matej polnud seal veel käinud, kutsusime siis nemad ka kaasa. Esimese hooga ütlevad kõik, et appi, pea 6 tundi sõitu? Nii käbedalt jõuab kohale muidugi ainult siis kui eriti pikki peatuseid ei tee. Kes esimest korda lähevad, ei vea ilma peatusteta kuidagi välja, sest postkaardivaated ei lõpegi ära. Nii ilus on!

Pärast esimest pea kaht tundi sõitu (pluss 2h praam, ofkoors) tegime Whistleris minu tungival nõudmisel kiire kohvikupeatuse. Maikuine Whistler on alati tore - õues üle 20 kraadi sooja, aga inimesed kõnnivad külas suuskade ja lumelaudadega ringi, sest talispordihooaeg pole veel lõppenud (see vist oligi nüüd viimane nädal). Jumala okei on lühikestes käistes sõitma minna, miks mitte?!


No ja edasi läks nii, et kui ma hästi nurusin, sain kiire pildistamispeatuse, aga üldiselt kütsime otse sihtkohta. No eks me oleme seda teed juba palju kordi sõitnud ka. Nele ja Matej olid kavalad ja tulid oma autoga, nii et nemad said õnneks rohkem loodust nautida. 

Teed on siinkandis üliheas korras ja kui mägede vahele kiirtee ei mahu, on iga mõne aja tagant vähemalt möödasõiduread, mis teevad sõidu suhteliselt pingevabaks. Muuseas, Kanadas on radaripüüdjad täiesti legaalsed, nii et ka politsei kohalolust saab kohe teada. Trahvid on väga selgelt määratletud ja lisaks rahatrahvile saab enamike korrarikkumiste puhul "punkte", mis teevad kindlustuse kallimaks. Kindlustus on siin Eestiga võrreldes nagunii kallim, nii et neid punkte ei taha küll mitte keegi saada. Mina maksan oma auto eest näiteks 156 dollarit kuus ja see summa on juba maksimum-soodustusega (-40%). 

Kiiruseületamisega on nii, et mingist piirist ülespoole auto teisaldatakse ja juhtimisõigus peatatakse. Meil oli sellest just poolel teel juttu kui üks BMW (klassika, eksole) lennates mööda vuhises ja mõnikümmend kilomeetrit eemal teisaldusauto peal istus, omanikud kurvalt kõrval passimas ja politseinikud pabereid täitmas. See on ilmselt väga tõhus karistus, sest see variant, et kaasreisija rooli läheb ja sõit jätkub, langeb hoobilt ära. Ootadki tee ääres, kuniks keegi sõpradest saab järele tulla. Auto äravedu läheb muidugi omakorda palju maksma ja seda ei saa enne mõnda päeva/nädalat tagasi. Ja kui ikka täitsa metsikuks minna ning eriti kiiresti sõita, ei saagi autot tagasi. Oksjonil mahamüüdud sõiduki eest saadud tulu läheb loomulikult riigile. 2010 aastal jäi üks Ferrari omanik oma sõidukist niimoodi ilma ning aasta hiljem läks Lamborghini ka.


Suvilas oli muidugi hästi mõnus. Nii vaikne, et kõrvadel läks harjumisega natuke aega. Ilm oli suvine ja seltskond hea. Mis sa hing veel tahta oskad?! Järgmine kord peaks võib-olla kanad kaasa pakkima ja lausa mõneks kuuks minema, sest ajast jääb seal küll alati puudu. 

Kuigi peab ütlema, et koju jõuda oli kah tore. Tänu soojale ilmale on kõik taimed mühinal kasvama hakanud ja varsti saab juba ühtteist omalt peenralt võtta. Ma ei jõua ära oodata!